SeaNN (seann) wrote,
SeaNN
seann

Местное

Оцепенение комментаторов - у статьи Пиирсалу ни одного коммента! - даже интереснее самой статьи. (В каковой статье говорится, что 1) политический курс РФ сформулирован в доступных всем документах, 2) своих будущих шагов в Кремле не скрывают и предупреждают о них всех, кто желает слышать либо умеет читать).
А тут еще наше Ким Кардащьян на неделе вылезло с очередным ляпом об абсолютной непредсказуемости внешней политики России.
Статья за пейволлом и по-эстонски. Но.
Foto: Pm

Venelastel on vanasõna: täissöönud inimene ei saa näljasest aru. Venelaste meelest pole läänel piisavalt empaatiavõimet nende mõistmiseks ning see vanasõna toob põhjuse hästi esile. Sellise kokkuvõtte võib teha möödunud aasta lõpus Moskvas korraldatud poolkinnisest koolitusest «Venemaa välispoliitika: strateegia, riskid ja otsuste vastuvõtmine», kirjutab Jaanus Piirsalu.
Oled raamatukogus ning sulle on Postimees+ uudised tasuta!

Peamiselt Vene noortele poliitikateadlastele mõeldud koolitusel esines mitu Venemaavälisministeeriumile alluva rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) õppejõudu, endine Kremli ametnik, Vene riigiametitele analüüse kirjutava mõttekoja Внешняя Политика (Välispoliitika) eksperdid ning isegi üks Venemaa välisluure endine agent, kes jäi 2010. aastal USAs vahele koos Anna Chapmaniga.

Alljärgnev on katse lihtsas vormis näidata, kuidas paistab läänemaailma ärritav Venemaa välispoliitika seestpoolt ja millest Venemaa praegu oma välispoliitilises kursis lähtub. Kõik toodud väited ja faktid pärinevad koolitusel esinenud analüütikutelt. Ruumi kokkuhoiu huvides esitab Postimees need ilma allikaviiteta konspekti vormis.

Venemaa välispoliitika mõistmiseks tuleb esmalt mõista, kuidas toimib Vene riik sisemiselt. Välispoliitiliste otsuste monopol on laiemalt võttes täielikult presidendi administratsiooni käes. Otsuste-plaanide väljatöötamisel on valitsuse ja välisministeeriumi roll minimaalne, kuigi väliministerSergei Lavrov on kahtlemata väga andekas otsuste elluviija.

Kitsamalt langetab tähtsamad välispoliitilised otsused Venemaa julgeolekunõukogu, mille 13 alalisest liikmest vaid kolm pole kunagi olnud seotud jõuametkondadega. Nõukogu tegelike otsustajate, kitsama ringi hulgas on omakorda kõik KGB-FSB taustaga, välja arvatud Boriss Grõzlov, kes on aga töötanud siseministrina. Julgeolekunõukogule analüüse koostava teadusnõukogu paljud liikmed on samuti eriteenistuste ja sõjaväe taustaga.

Julgeolekunõukogu roll sõltub Venemaal alati selle juhi lähedusest presidendile. Praegune juht, julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev on president Vladimir Putini kõrval seisnud alates Putini saamisest Venemaa presidendiks 2000. aastal. Aastatega on Patruševi mõju ainult kasvanud ja nüüdseks on ta muutunud peamiseks Kremli ideoloogia väljendajaks nii välis- kui ka sisepoliitilistes küsimustes. Võimalik, et ta on ka päriselt üks peamisi ideoloogia väljatöötajaid. Kindlasti on ta Kremlis teravalt läänevastase tiiva juht. Kui tema tervis lubanuks, jäänuks ta edasi FSB direktoriks, mida juhtis 1998–2008.

Kremli juhtkonnas ja julgeolekunõukogus valitseb mõtteviis, et meil on alati õigus, meie otsused on alati õiged, me ei tee vigu. Nad sisendavad iseendale, et «meiega on Jumal, tõde on meie poolel». Ilma selle sisenduseta on vene inimesel üldse raske tegutseda. Kes tõestab paremini oma tõde, sellel ongi õigus!

Näiteks tuntud lugu, kuidas Patrušev tsiteeris intervjuus USA kunagist välisministrit Madelaine Albrighti, kes olevat öelnud, et Siberi kuulumine Venemaale on ebaõiglane. Tegelikult pole Albright kunagi midagi sellist öelnud, selle väite pani Albrightile suhu Vene enda propaganda. Patruševi ja temataoliste loogika on aga järgmine: isegi kui ta ei öelnud nii, siis mõtles ta ju kindlasti nii! Ja isegi kui Albright nii ei mõelnud, siis keegi Valges Majas kindlasti mõtles nii!

Kremli otsustajad, alates Putinist, tõepoolest usuvad oma messianistlikku rolli. Nad usuvad, et Venemaa on üks rahvusvahelise terrorismi sihtmärke ning et terroriste toidavad pantürkismi ideed ja lääne eriteenistused. Lääne käsi on kõikjal mängus. Vene riik elab kõik rünnakud üle vaid tänu õigeusule ja oma euraasialikkusele. Väga oluline on ka kogu majanduse ja äri riiklik reguleerimine ja juhtimine ning Vene maailma kontseptsioon (vn Русский мир). Kõiki läänemaailma välispoliitilise signaale tõlgendavad nad eelkõige negatiivselt. Kreml taandab kõik küsimused geopoliitikale. Välispoliitika huvitab Putinit praegu tunduvalt rohkem kui sisepoliitika, sest majanduslanguse tõttu seal raske rahvale saavutusi näidata. Emotsioonid iseenesest on juba muutunud Kremlile välispoliitiliseks argumendiks. Selle kõige parem näide on Putini kuulus Krimmi-kõne 2014. aasta märtsis.

Läänes suhtutakse Venemaa välispoliitikasse kui ettearvamatusse nähtusesse, kuid tegelikult on Venemaa eesmärgid ja käitumisjoonised kirjas avalikes dokumentides ja kontseptsioonides, mille kuiva ja bürokraatlikku teksti tuleb osata lihtsalt lugeda.

Sama soovitus käib Putini kõnede ja avalike esinemiste kohta. Putini kõnesid tuleb harjuda lugema ning lugeda tuleb neid algallikast. Putin ei tee midagi eksprompt.

Putini esinemiste puhul tasub muutuda tähelepanelikuks, kui ta pühendab oma kõnes mingile teemale juba viis-kuus lõiku – järelikult on see tema hinnangul esmatähtis probleem. Samuti peaks ekspertidel punane tuli kohe põlema minema, kui on näha, et Putin räägib peast ja kirega – see tähendab, et tegemist on samuti tema jaoks olulise ja hästi läbimõeldud küsimusega, milles ta pole enam valmis oma seisukohta kiirelt muutma. Või kui Putin muudab keset esinemist või intervjuud järsult teemat – see annab vihje, et Putinit ärritab või erutab see teema.

Vene diplomaatilises kõnepruugis on palju spetsiifilisi sõnu, mida tuleb silmas pidada. Hea näide on sõna мероприятие ehk meetmed, mis praktikas tähendavad tihti konkreetseid tegevusi mingi tulemuse saavutamiseks. Активные мероприятие ehk aktiivsed meetmed võib aga olla juba viide jõu kasutamisele, relvastatud tegevusele.

Putin rääkis Venemaa «meetmetest» ja «aktiivsetest meetmetest» seose Süüria kodusõjaga juba 15. septembril 2015 oma esinemises Dušanbes. Välismeedia hakkas Venemaa plaanitavast sõjalisest sekkumisest Süürias rääkima viis päeva hiljem, Kreml avaldas ametlikult sellise plaani aga kaks nädalat hiljem. Maailma meedia magas Putini Dušanbe-sõnumi põhimõtteliselt maha.

Venemaa välispoliitika peamine põhimõte on pragmatism. Hea näide: pärast Ukraina-sündmuste algust korrutas Kreml pidevalt, et lääs on vaenlane, siis aga oli terrorirünnak Pariisi klubis ning Putin teatas sõjaväelastele, et Prantsusmaa on nüüd liitlane sõjas terrorismiga. Venelastele on pragmatism välispoliitikas sama tähtis kui ameeriklastele demokraatia kehtestamine.

Venemaale on oluline, et rahvusvahelised reeglid kehtiksid kõigile. Venemaa ei lase endale peale suruda teistsuguseid reegleid.

Venemaa ja USA vahelised kriisid on sisuliselt plaanilised tegevused, sest USA-le on väga mugav Venemaad sõimata ja süüdistada ning vastupidi. Venemaa-USA head suhted ei ole tegelikult normaalne olukord, kuid mõlemale poolele on punased jooned väga hästi teada.

Sõjaliste kulutuste kärpimisele läheb Kreml viimase häda sunnil, sest nüüdisaaegsed relvajõud on Kremli seisukohalt kõige efektiivsem vahend täieliku suveräänsuse kindlustamiseks. See lubab Venemaal vajadusel kasutada jõudu ükskõik millises maailma paigas. Näiteks Suurbritannial või Prantsusmaal pole võimekust anda iseseisvaid lennuväelööke, kui ameeriklased keelduvad neile mingil põhjusel andmast GPSi koordinaate. Venemaa on täiesti suveräänne kõigis oma relvaliikides ja -süsteemides. Esimene eesmärk tänapäevastes konfliktides on teha vaenlane või sihtmärk pimedaks ja kurdiks. Venemaa on üks vähestest, kes sellist võimekust valdab.

Seletust Venemaa käitumisele tasub otsida ka geograafiast. Venemaa ei muutu kunagi tavaliseks Euroopa või lääne riigiks, sest on selleks liiga suur ja hõredalt asustatud. Venemaa peab kindlustama inimestele ühesugused sotsiaalsed tingimused 11 ajavööndis. Venemaa paistab arhipelaagina, kui vaadata kaardilt, kus inimesed peamiselt elavad – Euroopa osas ning Siberist alates suure raudtee ääres.

Jämedalt võttes elab 75 protsenti Venemaa inimestest riigi Euroopa osas, kus toodetakse 75 protsenti SKTst. Euroopa osas on keskmine asustustihedus 27 inimest, Aasia osas aga 1,9 inimest ruutkilomeetri kohta. (Vrd: Saksamaa asustustihedus on 230 inimest, Prantsusmaal 118.) Ühe dollari SKT tootmine on Venemaal juba geograafia tõttu tunduvalt kallim kui läänes.

Venemaa suuruse tõttu lihtne nimetada viis-kuus tõsist probleemi, mis ohustavad riigi julgeolekut. Saksamaal või Prantsusmaal pole kunagi nii palju tõsiseid ohte. Venemaa julgeolekupoliitilised prioriteedid ei hakka kunagi kattuma Saksamaa või Prantsusmaa, üldse lääne riikide omadega.


Чтобы говорить эстонской аудитории общеизвестные вещи, нужна немалая смелость. А чтобы комментировать их под своим именем, она и того пуще нужна.
Subscribe
  • Post a new comment

    Error

    Anonymous comments are disabled in this journal

    default userpic

    Your IP address will be recorded 

  • 1 comment